Krakuli elektroonikainsener Priit Tänav on lõpetanud Eesti Lennuakadeemia ja teinud magistrikraadi Tallinna Tehnikaülikoolis elektroonika ja kommunikatsioonitehnoloogiate erialal. Priidu huvi elektroonika vastu algas justnimelt lennuakadeemiast, mil ta hakkas loengute kõrvalt ehitama endale lennusimulaatori arvutimängude juurde füüsilisi komponente, lüliteid, näidikuid ja nuppe. Priit soovitab noortele õppida elektroonikat, sest sellel erialal on lihtne saavutada selline teadmiste tase, mis ülejäänud maailmale tundub täielik müstika.

Millised on sinu tööülesanded?
Krakul on 10 aastat tegelenud elektroonikadisainiga, ettevõttel on palju kliente ja käimasolevaid projekte, mida paralleelselt arendatakse. Kliendid soovivad tihti ka mingeid valmistooteid ümber teha, funktsionaalsust lisada või ära võtta, et toodet saaks ka teistes rakendustes kasutada. Minu töös on palju olemasolevate projektide ajakohastamist vastavalt kliendi vajadustele. Näiteks võib klient öelda, et tal on mingi mõte, aga kas see mahuks toote korpusesse ja kas seda saaks üldse teha. Osa mu tööst on näiteks komponenditootjatega läbirääkimine enne reaalsete muudatuste tegemist. Mina teen alguses näidise või mudeli, et proovida, kas sellistes suurustes tükid mahuksid korpusesse või sobiksid elektriliselt ning uurin, milliseid komponente ja mooduleid oleks vaja. Kui kliendile näidis sobib, siis lähme detailsemaks, kirjutame spetsifikatsioonidokumendi ja lepime kokku, mida klient soovib, et siis hakata konkreetset toodet arendama.

Milline näeb välja sinu tööpäev?
Meil on esmaspäeva hommikuti tiimi koosolek, kus tiimijuht küsib tagasisidet eelmise nädala ülesannete täitmise kohta ja määrame koos käesoleva nädala ülesanded. Seal hindame, kui palju midagi aega võtab ja mida jõuaks ära teha selle nädala jooksul. Ülejäänud osa nädalast kulub koosolekul kokkulepitud ülesannete teostamiseks. Kui saan midagi valmis, siis see läheb Krakuli mõnele teisele elektroonikule ülevaatamiseks.

Töö käib meeskondades. Kui alustame mõne uue projektiga, siis pakume mitmekesi ideid välja ja kui üks insener läheb edasi, siis teised osalevad dokumentatsiooni koostamises. Lisaks on mu töös ka klientidega suhtlemist koosolekutel.

Mis on sinu töös enim rahuldust pakkuv?
Mõnes mõttes tunnen, et elektroonikamaailm on koht, kus saan midagi paremaks teha. Suudan nende oskustega teha end ise vajalikuks – pakkuda sellega ka teistele väärtust, mitte ei pea ootama sisendit kuskilt mujalt, kuidas ma peaks end arendama.

Mingis mõttes läheb igale tööle nimi peale ja ma tahaks tunda uhkust nende asjade üle, mida olen teinud. Selliseid projekte on lihtsam teha, millesse ka ise kasutaja või investorina usud.

Millised on sinu töös suurimad väljakutsed?
Elektroonika on selline valdkond, milles igaüks ei saa ekspert olla. Meie kliendid ei ole enamasti elektroonikaeksperdid. Elektroonikas määravad väga väikesed detailid väga palju ning neid väga väikseid detaile on samuti väga palju. Vahel võib pealtnäha väikese asja tegemine võtta palju aega. Meie projektijuhid peavad suutma klientidele selgeks teha, miks asjad võtavad vahel aega. Elektroonikavaldkonnas on parem teha ühe korraga hästi, alternatiiv on teha kiirelt mitu prototüüpi ja siis vaadata, mis töötab, mis mitte. Mõlemad variandid on võimalikud, mõlemal on plussid ja miinused, aga ma eelistan tööviisi, kus ma saan neid asju kontrollida.

Milliseid oskusi sinu töö nõuab?
Ma ei usu, et ainult ühte tüüpi inimene suudab elektroonikuna töötada. Oluline on võime pikalt süveneda ja teha ennast keerulistes tehnilistes küsimustes lihtsasti arusaadavaks. Elektroonikas on palju eri alamvaldkondi ja kui pean mõnelt teiselt elektroonikaspetsialistilt küsima nõu, pean suutma oma senise töö teisele lihtsasti arusaadavaks teha. Kui näiteks teine spetsialist ei ole end kurssi viinud teemadega, mis minu jaoks on hetkel olulised, siis ta ei saa midagi möödaminnes vastata. Peab olema võime kirjeldada, mida sa tead ja mida ei tea ning kuhu soovitad edasi pöörduda või mida arvad, et peaks edasi tegema.

Kaua oled sel erialal töötanud?
Esimene projekt valmis aastal 2015, kui tegin Lennuakadeemias lõputöö elektroonika mõõtmisseadmest. See oli reaalne seade, mida sai kasutada. Kaks aastat töötasin sardtarkvara arendajana ning seejärel tegin oma ettevõtte alt eri projekte. Nüüd olen esimest korda elektroonikuna ettevõttes tööl.

Mida oled sa õppinud? Miks otsustasid just selle eriala kasuks?
Tulin elektroonikasse nii, et tegin esmalt rakenduskõrghariduse Eesti Lennuakadeemias õhusõiduki ehituse ja hoolduse erialal. Meil oli seal teisel kursusel avioonika aluste kursus, kus õppejõud oli ise elektroonik. Tema tutvustas meile loengute kõrvalt mikrokontrollerite maailma. See hakkas mind väga huvitama ja siis hakkasin endale ehitama lennusimulaatori arvutimängude juurde füüsilisi komponente, lüliteid, näidikuid ja nuppe, et realistlikkust suurendada. Sealt algas huvi valdkonna vastu. Lennuakadeemias olid teised elektroonikaga seotud kursused ka – digitaalelektroonika, elektroonika alused, elektrotehnika, erialapraktikad, mis hõlmasid ka käelisi oskuseid nõudvaid tegevusi. See andis ka akadeemilised eedused minna magistrisse edasi õppima Taltechi elektroonika ja kommunikatsioonitehnoloogiate eriala.

Miks soovitaksid noortele minna õppima elektroonikat?
Elektroonikaga alustades on lihtne saavutada selline teadmiste tase, mis ülejäänud ühiskonnale tundub täielik müstika. Kuna enamjaolt ei näe elektroonikaga seotud probleeme trükkplaadil ja neid on keeruline ette kujutada, siis elektroonikast arusaamine või elektroonikatoodete koostamise oskus tundub maagiline oskus, millest kõrvalseisjatel on väga raske aru saada. See, kuidas ka kõige lihtsamad asjad töötavad, näiteks valgusfoor ja selle vilkumine, on teiste jaoks kosmoseteadus.

Elektroonikaga on samas tänapäeva noorukitel iseseisvalt ilma välise abita väga lihtne alustada. Gümnaasiuminoored saavad ise ilma juhendajata näiteks ehitada midagi arendusplaatide peal.

Artikkel ilmus esmakordselt elektroonik.ee kodulehel: https://elektroonik.estonianelectronics.eu/elektroonikainsener-priit-tanav/

Kontakt:
press@krakul.eu